Tervislikust toidust lugupidajad väidavad, et peame sööma eestlastele omast toitu ja kindlasti ehedat eesti toitu.
Milline on meie ehe toit? Piilume ajalukku ja saame teada!
Tegelikult on andmeid meie ehedast esivanemate söömistest enne 19.sajandit väga napilt.
Meie toit oli ühekülgne ja kasin suuresti tänu kliimale, kivistele põldudele ja maarahva haridusele.
On teada, et 19.sajandi algusel sõime aganaleiba ja silgusoolvett. Leib, mida valmistasime oli nii rabe, et murenes söömisel. Tuulisel ilmal lendas leib laiali ning on teada lause: allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma.
Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi seda mitte ning leivateole lisati sarapuu-urvad, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku, sõnajalgu. Kevadeti oli ka see leib haruldane.
Hernesupist ja hapukapsasupist ei osatud sel ajal unistadagi vaid suppi keedeti nõgesest, hapuoblikast, naadist, ohakast.
Ja tol ajal elanud inimesed ei muretsenud liialt südame-ja veresoonkonnahaiguste, diabeedi, rasvumise, osteporoosi, kasvajate, dementsuse üle.
Ei teagi kas menüü oli praegusest tervislikum või arstiabi oli teistsugune?
Võta sa kinni.
#eestiköök #ajalugu #tervisliktoitumine #eestiajalugu
