Kui eestlased satuvad viinamarjapõllule…
Kui eestlased satuvad viinamarjapõllule…
See, kui hommikud on jahedad, õhk pisut kargem, vihmasem ja valgus muutub kuldseks – see on see hetk, kui meie, eestlased, tunneme, et sügis on käes. Või on sügise algus hoopis siis, kui kombainid põllul müttavad või lähme metsa seente jahile?
Vot nii ei teagi. Kas Vahemeremaades algab sügisene periood viinamarjade korjamisega või on see lihtsalt üks mõnus suvelõpu tegevus? Aga nüüd, sellel aastal, saime Vipava orust teate: kuum suvi on viinamarju tavapärasest kiiremini küpsetanud – seega,
kobige aga põllutööle! Mõeldud, tehtud.
Sloveenia viinamarjaväljad lajatasid meile vastu 35 kraadi sooja ning põllule sai minna alles õhtul, kui päike enam nii armutult ei kõrvetanud. Vipava org ise on olnud tuhandeid aastaid strateegiline läbipääs Itaalia ja Balkani vahel ning tänapäeval on sellest saanud tuntud veinipiirkond. Meie oleme aga lihtsalt väga meelitatud, et saame Lavrenčiči veinifarmis korraks päriselt käed külge panna.
Lavrenčič on veinifarm, mis on tegutsenud rohkem kui 150 aastat. Täna on nende erilisus just Vipava kohalikud viinamarjasordid, mida valmistatakse Prantsusmaa veinivalmistamise põhimõtetega. Viinamarjasortideks on aga sellised, mis on üsna kapriissed ja mida ükski suurtootja kasvatada ei taha. Oled kuulnud midagi Rebulast või Pinelast?
Teades, et Lavrenčič on piirkonnas kasvatanud esimese Merlot’ istanduse, tuues Vipavasse struktureeritud, küpseid ja väga pika arengupotentsiaaliga veine, tunneme end kohe eriti erilistena, et saame just Merlot’ viinamarju korjama asuda!
Õhtu viinamarjapõllul
Kokkulepitud ajal ilmuvad kohalikud korjajad, saabub traktor kastidega ning ühel hetkel on põllul tõeline maaelu. Saame kätte tangid ja ega meil pikalt kohaneda ei lasta – väike õpetus, kuidas ja kus, ning nõnda me juba viinamarjaväätide vahel kobaraid lõikame.
Esimene tunne on, et ega siin midagi keerulist ole. Aga eks põllutööga ole ikka nii – alguses tundub kõik lihtne, kuni mõne aja pärast avastad, et oled ühes kindlas asendis juba liiga kaua olnud. Põlvitada on päris hea.
Korjama tullakse kogu perega ja sõpradega ja sõprade peredega ja mine tea, kas ka naabritega ning kogu külaga. Kõige toredam on see, et ka põnnid löövad kampa. Väiksemad tassivad tühje viinamarjakaste korjajatele, suuremad püüavad samuti marjakobaratega möllata.
Ümberringi käib üks suur jutuvada ja loomulikult oleme meie ühed huvitavad eksemplarid, kelle kõrvale tahetakse pigem marju korjama sattuda.
Imestatakse, et me nii kaugelt kohale oleme tulnud, ja muidugi küsitakse, kas tõesti meil viinamarjavälju pole. Küsitakse ka talve ja poliitilise olukorra kohta ning seda, kas Eestisse tasub külla tulla.
Ühesõnaga – saame vastata igasugustele põnevatele küsimustele keset hämarduvat ja endiselt kuumavat viinamarjapõldu.
Töö iseenesest ei ole raske, pigem rutiinne. Põlvitades või kummardades, kobar kobara järel. Mingil hetkel hakkame aga mõningaid töövõtteid juba omandama ja tänase päevanormiga saame üsna kiirelt õhtule.
Täidetud viinamarjakastid jäävad põllule traktorit ootama. Omamoodi on selline kastiderivi isegi mõnus hingepaitus – päevatöö ulatub kaugele üle põllu ja annab üsna hea ettekujutuse sellest, kui palju käed ja jalad täna tööd tegid.
Kastidesse, kusjuures, üle kahe rivi marju asetada ei tohtinud. Ikka selleks, et marjakobarad pressini tervena jõuaksid.
Enne põllult minekut kogunetakse kokku. Ikka selleks, et juua veini ning vett, visata nalja ja arutada saagi üle. Peale seda suundutakse ennast pisut korrastama, et koos õhtul ühine õhtusöök süüa.
Talgute värk, kui võrrelda meie kombeid. Ainult et meil on tavaliselt kartulipõld ja siin viinamarjad – ning pärast tööpäeva klaas kohalikku veini.
Mis saab ühest viinamarjast?
Saame osa Vipava oru ehedast söögist. Saame suppi, kuhu sisse on uputatud suur vorst, mis on valmistatud spetsiaalselt meile mõeldes. Magustoiduks kohalik õunastruudel.
Kõhu saab täis ja nõnda meie põllutöölise karjäär otsa saabki.
Iseenesest võiks hooajatööliseks järgmistel aastatel uuesti tulla. Vahel on selline vaheldus vägagi teretulnud. Mõtted saavad mõeldud ja hingemaailm kosutust. Pealegi on päris hea vahepeal arvutiekraani asemel vaadata viinamarjavääte ja päikeseloojangut.
Aga peale praktika hindame ka teadmisi.
Tead, et viinamarjad ei küpse pärast korjamist enam edasi? See tähendab, et korjamise ajastus peab olema ülioluline – marja maitse ning suhkru ja happesuse tasakaal jäävad selliseks, nagu viinamarjad korjamise hetkel on.
Viinamarju korjatakse alati siis, kui ilm on kuiv ning eelnevalt ei ole sadanud. Ka kuum ilm tõstab marjade temperatuuri ning see tähendab marjade kiiremat riknemist.
Suured kasvatajad korjavad marju masinatega, mis tähendab, et marjad raputatakse viinapuult maha ja sinna sekka satub kõik – linnupesad, roomajad jne.
Käsitsikorjamine on aeglasem, kuid täpsem – kasti jõuavad parimad marjad. Samas tõstab see hinda.
Pärast korjamist viinamarju ei pesta ja viinamarjad ei muutu magusamaks pärast korjamist. Nii ongi, et veinimeister käib enne korjamist põllul ja maitseb marju – umbes nii nagu sommeljee veini.
Hinnatakse lisaks suhkrule ka aroomi, tanniine, seemnete välimust ja maitset ning marja koore tekstuuri. Viinamari võib näha välja täiuslik enne täielikku küpsemist – seetõttu on maitsmine äärmiselt oluline.
Ja mis saab meie korjatud Merlot’ marjadest?
Muidugi hea punane Merlot, mis saab valmis kõige varem kahe aasta pärast.
Sildile tulevad peale meie nimed ja siis saab seda osta meie käest.
Meie enda vein.
Ja võib-olla just see teebki selle põllupäeva eriti ägedaks – et kunagi hiljem, kui see pudel lahti teha, ei ole seal lihtsalt vein. Seal on sees üks kuum õhtu Vipava orus, viinamarjaväädid, jutuvada, naer, kastide kaupa käsitsi korjatud marju ja natuke meie enda vaeva.
